Viimane päev.

Asjad pakitud, hotellituba koristatud, kohalikud emmatud ning lennujaama saabutud.

Olime mõlemad tujust ära. Lisaks ei saanud me lennukis kõrvuti istuda, sest meid eraldas vahekäik. Tänu sellele oli õhkutõus minu jaoks nüüd veelgi hirmsam ja pisaraterohkem. Õnneks toetas mind minu kõrval istuv naisterahvas, kes oli oma lapselapsega kaks nädalat Korful olnud. Ühest käest hoidis tema ning teisest käest Ott... Üle meid eraldava vahekäigu.

Lend möödus püsiva turbulentsi saatel, mida mina kusjuures ei kartnud. Ott, kelle jaoks oli see kaheksas lend, närveeris küll terve tee. Ta veel imestas, et kuidas mina asja nii rahulikult suutsin võtta. Vahepeal pakuti meile kehakinnituseks pastasalatit ja rukkipala, mille kõrvale rüüpasime tomatimahla ning kohvi.

Üritasime võimalikult palju magada. Kui maanduma hakkasime, ärkasin üles ja küündisin lähima aknani, et vaadet imetleda. Lendasime üle Kiili, üle Õismäe... Nägin kõike nagu peopesalt. Maandumine oli ilus, palju rahulikum, kui Korful. Rahvas taaskord plaksutas.

Kapten rääkis, et Tallinnas olevat sama temperatuur, mis Korful, aga kui lennukist väljusime, saime nagu labidaga pähe. See hingemattev leitsak oli kohutav! Hingata ei olnud absoluutselt mitte midagi. Õnneks meie, kui Eesti inimesed, harjusime sellega ruttu, kuigi igatsesime taga Korfu kliimat ning päikesepaistet.

Lennujaama aknast avanes meile ideaalne ülevaade sellest, kuidas meie pagasit ja kohvreid tegelikult hoitakse. Hing jäi kinni, kui nägime enda omi. Õnneks seda nii hullult ei loobitud, kuigi korra käis mõte peast läbi küll, et nüüd läks see veinipudel või mõni tass...

Koju jõudes keerles meie peas üksainus mõte: hommikul ärkasime Korful, õhtul uinume Eestis.

Ma tahaksin osata sellele reisile mingisugust hinnangut anda, aga isegi minusuguse sõnasepa jaoks on see ilmatuma raske ülesanne. See kõik oli minu jaoks nii uus ja huvitav, täis üllatusi ja elamusi, väga õpetlik ja kasulik. Ma elasin seal saarel läbi asju, millest ma ei oleks osanud isegi unistada. Läksin sinna saarele, nagu põrsas kotis: mul ei olnud õrna aimugi, mis mind ees ootab ning milliseks see elu seal kujuneda võib. Nüüd, tagasi jõudnuna, olen avarama silmaringiga ja šokolaadipruuni kehaga neiu, kes elas läbi oma elu esimese lennureisi. See kõik oli sõnuseletamatu kvaliteetaeg!

Selliseks meie kauaoodatud Kreeka reis kujuneski :)

Seitsmes päev.

Minu jaoks algas tänane päev tohutu toidumürgitusega. Igasugune pealinnareis oli välistatud, sest ma lihtsalt ei saanud maast lahti. Nii kohutavat enesetunnet ei ole mul aastaid olnud!

Õnneks tegutses Ott kiiresti ning oli nõus kasvõi terve saare pahupidi keerama, et leida mulle abi ja ravimeid. Kuskilt eikuskilt suutis ta mulle ühed söetabletid osta, mis maksid 10€. Jah, Sa lugesid õigesti! Selle hinna eest vötsin kohe mönuga ning üritasin kuidagi magada. Tundsin, kuidas Ott käis vahetpidamata mul pead silitamas ja kätt hoidmas ise sosinal paludes, et ma sellest kõigest välja tuleksin. Taastumiseks läks küll omajagu aega, aga päeva teises pooles sain juba jalad alla.

Kui oma nina ukse vahelt välja pistsin, pidin imestusest pikali kukkuma. Ma ei ole nii hoolivat suhtumist veel enne oma elus näinud! Kõik, kellega siin saarel lähemalt suhelnud oleme, tulid lausa joostes minu juurde uurimaks, et kuidas ma ennast tunnen ja kas kõik on korras. Wow... See parandas enesetunnet veelgi.

Otsustasime planeeritud šopingutuuri kohalikes kauplustes läbi viia, kuigi oleksime tahtnud pealinna minna. Tunnen ennast sellepärast väga halvasti, kuigi samas teame me kõik, et haigus ei hüüa tulles. Arvame, et see värskelt pressitud apelsinimahl oli meie kõigi altvedajaks. Õnneks saime vajalikud asjad ostetud ning olime õnnelikud, et mu halb enesetunne ei rikkunud tervet päeva.

Pärastlõunal lebotasime basseini ääres, kus saime viimast korda keha märjaks kasta, kuuma päikest nautida ja paar lamamistooli basseinipõhja uputada... :D

Hilisõhtu veetsime lemmikuks kujunenud naaberrestoranis, kus võtsime ööst viimast ning nautisime olevikku täiel rinnal. Suussulavad söögid, maitsvad joogid, fantastiline seltskond muutsid õhtu parimast parimaks. Kohalik personal oli meile kõige eest nii tänulik, et kinkis meile restorani poolt pudeli Kreeka valget veini. Õhtu lõppes pisarais, sest juba hommikul läheb meie lend tagasi kodumaa suunas, aga üldse ei tahaks siit lahkuda.

Enne magamaminekut jalutasime mööda öiseid tänavaid, rääkisime reisimuljeist siin imekaunil saarel, naersime ja nutsime.

Homme kell 11:25 on väljalend.

Kuues päev.

Ekskursioon annab ennast tunda. Oi ja kuidas veel!

Energiat pole ollagi ning basseinist kaugemale me ei jõudnud.

Samas oli see üks huvitavamatest päevadest üldse, sest kohtusime mitmete erinevate inimestega üle kogu maailma. Esindatud Kanada, Hollandi, Läti, Leedu, Ungari, Taani, Horvaatia, Ukraina kodanikud... Inglise keele oskus sai ikka korralikku praktikat ning silmaring muutus ka palju laiemaks.

Pärastlõunal tegin ühe iluuinaku ja õhtust sõime Mythos'e restoranis. See aga ei olnud päris see, mida meie tahtnud oleksime ning taaskord tõstsime jala naaberrestorani, kus teisel päeval käisime. Seal oli kuidagi parem õhkkond.

Võtsin endale värskelt pressitud apelsinimahla, mis maitses tõesti nagu reaalne apelsin. Mekk oli väga super!

Ott otsustas proovida midagi uut ja peagi oli tema nina all octopus (kaheksajalg), mida ta kahe suupoolega sõi. Võtsin ka mekkimiseks ühe ampsu ning olgugi, et liha maitses hästi, tundusid need iminapad ja kombitsad mulle kuidagi liiga rõvedad. Puhtalt psühholoogiline värk.

Terve see päev oli meil mõnusalt rahulik. Taastusime eilsest merereisist ning valmistume homseks pealinna šopingutuuriks, millest muljetan juba järgmises sissekandes.

Viies päev.

Ja jõudiski kätte meie kauaoodatud ekskursioonipäev.

Nimelt seilasime Paxose saarele, mis asub 14 kilomeetrit Korfu saarest põhja pool. Tegemist üpriski väikese saarekesega, kus elab ligikaudu 2300 inimest ning millel puudub isegi lennujaam. Sinna on võimalik saada vaid laevaliikluse kaudu ja seda just sellepärast, et endid kaitsta igasuguse kaasaegse turisminduse eest.

Start oli kell 7:40 kohalikust bussipeatusest. Arvestades seda, et olime eelnevatel päevadel end siin üpriski ära väsitanud, siis äratus oli meile küll väga raske. Mind ergutas mingi kohalik peni, kes meid terve tee bussipeatusesse saatis. Mina, kui suur koertekartja, sain küll korraliku äratuskella osaliseks.

Bussisõit kestis umbes 40 minutit, mil saime imetleda Korfu imeilusat loodust. Samas veidike hirmutav oli see kitsatel mägiteedel kihutamine, kus kurvile lähenedes vajutati vaid signaali andmaks teada meie lähenemisest... Mõistmatu liiklussüsteem.

Positiivsuse nullis ära asjaolu, et pidime laevareisi algust umbes poolteist tundi ootama. Eluvaim tuli sisse alles siis, kui tundsime laeva liikumist.

Tüdimustunne ununes aga sootuks, kui süvenesime merel avanevasse fantastilusasse vaatesse: lainetav helesinine vesi ning kõrgustesse küündivad mäed. Ma ei olnud midagi sellist oma ihusilmaga veel eales näinud!

Esimene käega katsutav sihtkoht oli Antipaxose merekoobaste juures. See muinasjutuline vaatepilt niitis lausa jalad alt. Huvitav oli mõelda, et koobaste sees olev helesinine vesi, millel erilist sügavust ei paistnud olevat, oli tegelikkuses mitme meetri sügavune.

Kui koopad said imetletud, seilasime mõne kilomeetri kaugusel olevasse meresoppi. Seal sain esimest korda elus ujuda helesinises laguunis. Olgugi, et vesi oli tohhhutult külm (prrr!) ja hirrrmutavalt sügav, tundsin end fantastiliselt. Lihtsalt sõnuseletamatu!

Oma jala saime panna ka Paxose saare asustatud poolele. Tuleb tunnistada, et sealsed inimesed olid sootuks teistsugusemad, kui Korfu saare elanikud. Mitte ainult välimuse, vaid ka tagasihoidlikkuse ja suhtumise poolest. Mingisugust laia naeratust või silmatorkavat entusiasmi me küll kuskil ei kohanud. Hinnad olid seal ka oma kaks korda kallimad. Raatsisin endale vaid ühe postkaardi osta, et midagigi mälestuseks jääks.

Vahepeal sattusime kokku Ukraina turistidega, kes tegid suured silmad pähe, kui kuulsid meie Eesti päritolust. Nende jaoks oli üllatus see, et me nii kaugelt tulnud oleme. Ütlesime vastu vaid seda, et "It's worth it!"

Peale saarega tutvumist oli aeg "kodu" poole suunduda. Tagasiteel jäime tormi kätte ning see loksumine tundus küll igavene nuhtlus. Muudkui kirusime ja kirusime...

Nüüd, kui oleme tagasi, julgen öelda, et ekskursiooniga jäime me küll rahule, aga see loksumine oli ikka tüütus omaette. Samas oleme nüüd kogemuse võrra rikkamad ja näinud kahte täiesti erinevat Kreeka saart. Mõelda vaid, et kuigi nende vahe on vaid 14 kilomeetrit, käib elu neis sootuks teisi radu pidi. Ott, vana merekaru, suutis vahepeal isegi merehaigeks jääda. Esimest korda nägin!

Siinkohal ma lõpetan. Väsimus on minust võitu saanud.

Parimat Teile sinna kaugele kodumaale! :)

Neljas päev.

Hommik algas minu jaoks üllatavalt positiivselt: kohvi ja võileivad toodi mulle otse voodisse.

Sõime rõõmsalt oma kõhud täis ning läksime Gouvia linna avastama. Jalutasime mööda kitsaid tänavaid ja minu suureks rõõmuks saime natuke shopata ka. Ott ostis omale jalgpalluri Diego Maradona T-särgi (mille ta palus mul kindlasti ära mainida, sest tegemist ju tema lemmikuga) ning mulle kingiks kõrvarõngad ja minu õnnekivist tehtud kaelakee. Mina soetasin erinevaid kingitusi oma kõige kallimatele. Lisaks nendele jäid meile näppu muudki imevidinad, mis lihtsalt tulid ära osta.

Gouvia puhul on tegemist äärmiselt hubase kohaga. Veendusime selles nüüd veelgi enam. Armsad kitsad tänavad, naeratavad ja meeldivad inimesed, huvitavad ning omapärased taimed... Siin ringi jalutades lendas aeg linnutiivul, kuna tegemist oli palju ja kõik nii meeldiv. Polnud sellist rikkust ning priiskamist, mis tekitaks mingisugust üleolevat turisti tunnet. Pigem olime nagu üks osa sellest kõigest ja see panigi meid endid kõige paremini tundma!

Lõunapaiku tulime hotelli lõunatama. Peale seda veetsime mõne hetke basseini ääres ujudes ning päikese käes peesitades.

Pärastlõunal käisime Gouvia kail kala püüdmas. Noh, õigemini, üritamas. Välja ei tulnud sellest suurt midagi, sest eks Eesti ja lõunamaa kala iseloomul on märgatav vahe sees. Suuri kalaparvesid märkasime me korduvalt, aga kätte ei saanud ühtegi. Sellegipoolest me vähemalt proovisime ning oma emotsiooni saime kätte. Nägime ka mitmeid krabipoisse mööda kive ringi jooksmas, kuid neid meil kahjuks püüda ei õnnestunud. Kuradi kiired ja kavalad olid.

Õhtu oli rahulik, kuna homme on meil suur ekskursioon ees. Imetlesime basseini ääres tähistaevast, mekkisime sinihallitusjuustu ning värskeid oliive :)

Aga nüüd on mul aeg magama minna, sest homne tõotab tulla põnev ja huvitav päev. Nimelt seilame legendikohaselt merejumal Neptuni kolmhargiga loodud Paxose saarele. Saame imetleda kauneid Antipaxose saare merekoopaid ning nautida seda kirjeldamatult ilusat loodust.

Homseni!

Kolmas päev.

Hommik algas sama targalt, kui eelmine. Ainukeseks erinevuseks asjaolu, et seekord me küsisime oma hommikuvõikudele lisaks värsket tomatit. Meie üllatuseks taheti algul selle eest ka raha küsida, aga mingil põhjusel otsustasid nad selles osas siiski ümber. Jumal tänatud. Minu arvates on see normaalne, et toidupalades on ka midagi looduslikku ning ebanormaalne, et me peame seda ise küsima.

Traditsiooniks on kujunenud see, et täis kõhtudega minnakse basseini äärde päikest võtma ja ujuma. Täpselt sama asi leidis aset ka täna hommikul.

Lõunapaiku läksime Gouvia randa. See oligi meie tänane põhiplaan. Võtsime endale rannatoolid ning peavarju. Hinnaks 7€. Meie tingisime hinna 5€ peale "or we'll leave!" Me juba teame, kuidas siin riigis pallid põrkavad :D

Veetsime mõned tunnikesed meie kiviklibusel rannal ja siis käisime hotellitoas einestamas. Vahepeal ostsime ka mõned suvineniirid ning mina omale ilusa rannarätiku. Tunneme ennast, nagu tõelised turistid.

Õhtupoolikul läksime randa tagasi. Vot siis saabus meie saarele torm: päevavarjud, madratsid, isegi Ott lendas ja hõljus mööda maapinda. Üllatav, et taevas polnud mitte ühtegi (!) pilve ning temperatuur oli jätkuvalt laes. Lihtsalt tuul puhus meeletult ja lülitas isegi elektrit välja.

Muidugi ei unustanud me oma sidrunivaru täiendada. Julgelt korjasime puu otsast ning puu alt sülemutäie sidruneid ja nautisime nende oivalist maitset :)

Oma "special price & free wine" saime samuti kätte. Veendusime, et Mythos on meie jaoks siiski kõige mugavam, soodsam ning hubasem õhtusöögikoht. Seal on ääretult maitsvad bruscettad.

Praegu istume hotelli tagahoovis. Naudime kokteile ja sööme sinihallitusjuustu, mina kirjutan oma blogi ning Ott leiab omale tegevust enda pideva vigastamisega. Tal on täna kombeks pidevalt kukkuda ja end ära lüüa. Mina muudkui itsitan ning tema kirub, et see ei ole ju naljakas :D

See on nüüd siis kolmas õhtu siin kaugel maal. Nüüd hakkab juba tasapisi kohale jõudma, et oleme kodust nii kaugel ja sedavõrd vinges kohas, nagu Kreeka.

Kusjuures eestlased ei olegi kõige nahhaalsemad autojuhid: siin käivad asjad nii, et kui jalakäijatel on roheline tuli ning meie hakkame üle tee minema, siis vaadatakse meid selliste nägudega nagu me teeksime midagi väga valesti. Ulme.

Hästi huvitav on vaadata, et Suur Vanker asetseb hoopis teises kohas. Noh, geograafilise poole pealt täiesti arusaadav, aga väga harjumatu on seda oma silmaga näha. Nagu Ott ütleb: rrrets!

Aga me nüüd lebotame edasi ning neljanda päeva muljed juba järgmises sissekandes :)

Teine päev.

Esimene äratus imekaunis Korfu kuurordis:

Aeg: 8:00.

Koht: rõdu.

Põhjus: puuduvad magamiseks sobivad tingimused.

Mitte, et meie hotellis ei oleks voodeid, vaid konditsioneeri sisselülitamise eest küsitakse lihtsalt kohutavat hingehinda, mis ei ole ennast mitte kuidagi õigustanud. Lisaks sellele avaneb rõdult imeilus vaade tähistaevale ning pole mitte midagi paremat, kui see tuuleiil, mis meid unes paitab :)

Esimese asjana läksime hommikust sööma, milleks olid erinevad võileivad ning kohv/mahl/piim. Päeva esimeseks eineks sobis see suurepäraselt! Meiega liitusid meie uued tuttavad: perekond 2 ja perekond 3. Nii olemegi teineteist nimetama hakanud.

Täis kõhtudega suundusime basseini äärde. Vee peal ulpimiseks soetasime endale ka spetsiaalsed madratsid. Hinnaks oli küll kõva 7€, aga selle eest tegemist väga kvaliteetse ja mõnusa asjaga. Mitte nagu Oti kollane koll, mis maksis 4€, aga mis lendab tuulega minema ning mis vajub peale istudes põhja :D

Lõunapaiku otsustasime kohalikku restorani lõunatama minna. Leidsimegi sobiva koha, kus Kreeka salat maksis vaid 2.90€. Seadsime sammud sinnapoole, kui meid juhuslikult peatas ühe suvalise restorani omanik. Ta nii meeleheitlikult soovis meid enda klientuuri ning oli nõus meile sama hinna tegema, kui ainult tema juurde end sisse seame. Nii ka tegime. Toit oli ääretult maitsev ning ühel hetkel avastas Ott, et Mythos'e restorani kelnerid (kelle juures me eile söömas käisime) vaatasid meid ääretult pettunud pilkudega. Eks nad olid veidike tigedad, et me nüüd kuskil mujal einestasime. Kuna Mythos asus meie enda hotellis, siis tuppa minnes peatati meid ning uuriti, et kuidas siis teise restorani toit ja teenindus istus. Oldi lausa nõus meile "special price & free wine" tegema, kui ikka nende juures edaspidigi õhtustame. Vot selline business.

Selline äritsemine ja tingimine on siin igapäevane. Muudmoodi ei saagi.

Kusjuures siinne klienditeenindus on ikka hoopis midagi muud, kui meil Eestimaal. Esiteks on siin kõik kilekotid täiesti tasuta. Nemad peavad elementaarseks, et kaup tuleb millegagi koju ka viia. Selle eest peale maksta on vastuvõetamatu. Lisaks sellele laotakse Sulle kõik kenasti kotti ja kontrollitakse, et jumala eest midagi ümber ei kukuks. Kirjeldamatu hoolivus ja tähelepanelikkus. Kui seda madratsit endale osta tahtsin ning hinnakirjast päris täpselt aru ei saanud, siis minuga suheldi, kui oma inimesega. Kasutati väljendeid "Yes, my darling" jne. Samamoodi ühes suveniiripoes pakkus müüjanna meile lahkelt oma visiitkaarti info ja abi saamiseks, kui soovime ringi reisida.

Olles ise klienditeenindaja, tean, mis tunne on sedasorti tööd teha ning ausalt öeldes on nemad meist väga palju eespool!

Külastasime taaskord Gouvia randa. Seekord siis päevasel ajal. Esimest korda sain oma jalakesed nii puhtasse (ja soolasesse!) merevette pista. Väga mõnus. Lisaks sellele on see suurepärane ravim erinevatele haavadele. Algul natuke kipitab ja hiljem juba tuimestab.

Muuseas. Kuidas suhtute Teie kodumaale sisse toodud sidrunisse? Või laimi? Mina isiklikult käisin neid puu otsast noppimas ning see siin on ikka täielik fantastika! Lõhn ja maitse on kordades ehtsam ja parem, kui see keemia, mida Eestimaa lettidel müüakse! Kui apelsinipuu tee peale satub, siis kavatseme ka sealt mõned "eksemplarid" kaasa haarata. Sellised puud kasvavad siin sama tihedalt nagu Eestimaal kastanid.

Õhtu veetsime mööda linnatänavaid jalutades, rääkisime kõigest ja kõigist ning maandusime magama... rõdule muidugi.

Kohtumiseni homme!